Küpsusmõõtmise seitsmest dimensioonist on organisatsioon see, mida enim alahinnatakse. Kui IT-infrastruktuuri ja andmehaldust saab tuvastada süsteemide, ühenduste või andmestikena, siis organisatsioon puudutab midagi vähem konkreetset: kes otsustab, kes vastutab, kui AI-rakendus teeb midagi, mida keegi ei olnud ette näinud, ja kas on olemas kohta, kus sellised küsimused kokku saavad. Paljud organisatsioonid alustavad pilootprojekte enne, kui need küsimused on vastatud. Just seepärast jäävad pilootprojektid soikuma — ei mitte tehnika ebaõnnestumise tõttu, vaid kuna ei ole kedagi, kes peaks tehnika tulemuse eest vastutama.
Küpsusmõõtmine vaatab selle dimensiooni juures mitte seda, mida organisatsioon soovib öelda, vaid seda, mis on struktuurselt kokku lepitud. Kas on olemas roll, kes vastutab AI-algatuste eest, või sõltub see sellest, kes parasjagu on entusiastlik? Kas on olemas protsess pilootprojekti hindamiseks enne selle laiendamist, või mõeldakse see igal juhtumil eraldi välja? Kas meeskonnajuht teab, kelle poole pöörduda, kui AI-rakendus teeb otsuse, mida ta ei suuda seletada? Need ei ole küsimused ambitsiooni kohta. Need on küsimused struktuuri kohta, ja just struktuur on see, mis tekitab vahet ühe taseme ja järgmise vahel.
Viis taset — baseline, foundation, activation, insight, intelligence — kirjeldavad ülesehitust. Tasemel baseline puudub jagatud ülevaade sellest, kes mille üle otsustab; algatused tekivad siin ja seal, ilma et keegi neid kokku loeks. Tasemel foundation on olemas esimene vorm omanikuvastutusest, tavaliselt üksainus funktsioon või osakond, kuid ülejäänud organisatsioon ei ole sellest teadlik. Activation tähendab, et AI-alasel otsustamisel on kindel koht, koos protsessiga, mida jälgib rohkem kui üks inimene. Insight lisab sellele, et organisatsioon õpib varasematest algatustest — õnnestumised ja ebaõnnestumised dokumenteeritakse ja neid kasutatakse. Intelligence on tase, kus organisatsiooni struktuur ise liigub kaasa sellega, mida AI-rakendused eeldavad, selle asemel, et AI peaks kohanduma struktuuriga, mis selleks ei ole loodud.
Selle dimensiooni keerukus seisneb selles, et pilt, mis on tegevjuhil oma organisatsioonist, langeb harva kokku pildiga, mis on tegevdirektoril või IT-juhil. Üks arvab, et omanikuvastutus on selge; teine ei tea, kelle poole pöörduda. Seetõttu töötab mõõtmine mitme vastajaga hindamisvooru põhjal: mitu inimest hindavad eraldi, ja nende vastuste hajuvus tehakse nähtavaks. See hajuvus on tihti informatiivsem kui keskmine. Organisatsioon, kus kõik hindavad madalalt, teab vähemalt, kus ta seisab. Organisatsioonil, kus hinded lähevad tugevasti lahku, on teistsugune probleem: puudub jagatud arusaam omast valmisolekust, ja see on juba iseenesest märk, et tase on madalam kui kõrgeim hinne annab mõista.
Ühe taseme võrra tõusmine dimensioonil organisatsioon ei sõltu investeeringust tarkvarasse või uuest osakonnast. See sõltub sellest, kas on määratud kellelegi vastutus AI-algatuste eest, kas on olemas protsess, mille alusel pilootprojekti hinnata enne selle edasiviimist, ja kas AI-rakendustega töötavad inimesed teavad, kelle poole pöörduda. Mõnes organisatsioonis piisab sellest, et fikseerida see, mis mitteformaalselt juba toimib. Teistes organisatsioonides puudub see struktuur täielikult, ja taseme tõusmine tähendab, et esmalt on vaja teha otsus selle kohta, kes mille üle vastutab — otsus, mida ei saa jätta tööriista teha.
See dimensioon ei seisa üksinda. See, mida organisatsioon otsustab omanikuvastutuse kohta, mõjutab seda, mida vajatakse valdkonnas privaatsus ja turvalisus, kuna ilma määratud vastutajata jääb ebaselgeks, kes annab loa tundlikele andmetele juurdepääsuks. See mõjutab ka inimesi ja oskusi, kuna protsess, mida ei ole kellel täide viia, jääb ainult paberil olevaks protsessiks. Ja see mõjutab eetikat, kuna küsimused vastutuse kohta ootamatu tulemuse puhul on täpselt need küsimused, mida need kaks dimensiooni jagavad. Järjekord ei ole siin eelistuse küsimus: alusdimensioonid, nagu organisatsioon, tulevad enne sõltuvaid dimensioone, lihtsalt seepärast, et otsustamisprotsess peab olema paigas enne, kui on midagi otsustada.
See mõõtmine ei ütle midagi selle kohta, milline osa teie organisatsiooni töödest on sobiv AI-le, ega ka selle kohta, mis see töö teile praegu maksab. See mõõdab, kas organisatsioon suudab AI-d kanda — mitte seda, mida AI suudab üle võtta. See on teine küsimus, millel on teine tööriist: FTE TO AI töömõõtmine arvutab ülesande kohta, kui suure osa sellest saab AI üle võtta, tuginedes sellele, kuidas töö praegu on korraldatud. Neid kahte pilti — mida organisatsioon suudab kanda ja mida töö suudab loobuda — tuleks kokku panna alles siis, kui te teate, kus te mõlemas seisate.
Küpsusmõõtmine, sealhulgas mitme vastajaga hindamisvoor, on veel arendamisel. Kes soovib mõõtmist kasutada niipea, kui see on saadaval, saab end ootenimekirja lisada. Praegu ei ole veel midagi tellida; on aga olemas koht, kust saab teada, millal see muutub.
Vraag maar wat er moet staan voordat AI in uw organisatie kan landen.
Answers come from this site’s knowledge base. Not tailored advice, and not a scan of your company.